AVATUD RAAMAT

"ÜKSILDUS ei küsi vanust" räägib üksilduse tundest mitte ainult läbi fotode, aga ka läbi kirjutatud tekstide. Kes jagab isiklikku lugu, kes serveerib oma mõtisklused üksildusest proosalisemalt või kasutab metafoori. Olete neid lugusid näinud, kuulnud ja lugenud. Mõnda ehk on need ka inspireerinud ise kirjutama?!?

Kui ka sul on varuks üks rääkimata lugu, siis oled oodatud seda meiega jagama. Nii mõnigi meist võib leida sinu loos tuttava nimetaja ning leida seeläbi kuuluvust - "kuskil keegi veel...".

Võid kirjutada oma isiklikust kogemusest - kas üksildus on osa sinu argipäevast või on see puudutanud sind mingil eluperioodil, oled märganud seda kõrvalseisjana või on see teema mõtteid tekitanud. Jaga oma lugu meiega. Me mõtleme sinuga kaasa, samastume ja peegeldame.

Sinu poolt saadetud materjali suhtume hoolivalt, diskreetselt ning tänutundega.

Küsimused ja lood on lahkelt oodatud:

yksildusyksildus@gmail.com

NB! Nagu ikka üldjuhul raamatutes, nii on ka meil tekste täiendamas virtuaalsed kujutised, mille sisu ning tegelased on loonud ChatGPT.

MÄRKAME JA HOOLIME KOOS!

#8

30.oktoober

Lugesin eelnevaid lugusid ja tõepoolest - üksilduse tunne võibki puudutada ajutiselt, olles seotud mingi eluetapi või sündmusega. Mind kõnetas üks eelnev postitus, mis rääkis tööga seotud üksildusest. Ehk siis kuidas aegajalt tuleb teha valikud, pannes prioriteedid paika niivõrd mitte enda soovidest lähtudes, aga mõeldes eelkõige oma pesakonnale ning nende heaolule. See on kindlasti üks pool, aga samas enda valik ja süüdistada pole justkui kedagi, kuigi üksildus paratamatult jääb. Teisalt jäi silma üks artikkel ajakirjas "Eesti Naine", mis räägib töökiusamisest. See ajendas ka mind kirjutama, sest selles oli ka minu jaoks tuttavat teemat. Lihtne näide kuidas üksildust võivadki tekitada inimesed sinu ümber, isegi kui töö on igati meeltmööda, siis inimesed töökollektiivis võivad sellele meeldivale olemisele mõruda meki lisada või siis funktsioneerumise võimatuks teha.

Eeldan, et me täiskasvanud inimesed soovime ju 8 tundi päevas veeta meeldivate või siis vähemalt viisakate inimeste keskel. Paraku tundub, et nii mõneski töökohas on jätkuvalt see "kiusaja", kelle tööülesannete hulka tundub kuuluvat ka intriigide punumine. Kui võib oletada, et selline kius ja õõnestamine, "kambaka" tegemine jääb kooliaega, siis tundub nii see paraku pole.

Olen ise veetnud nii mõnedki aastad sellises olukorras. Ainus põhjus mis kinni hoidis oligi töö enda sisu ja põnevad väljakutsed. Oma kabinetist ma väga sotsialiseeruma ei kippunud, sest pidev tagarääkimine ja õelutsemine on meeletult väsitav, isegi kui oled passiivne kõrvalseisja ja üritad mitte tähele panna. Nii satudki ühel hetkel ise huviorbiiti ja oledki see järgmine "teema" kuna ei suutnud õigel ajal "kamraad" olla ja teist töökaaslast materdada.

Vürtsikamad kirjeldused endale jättes, tekitas see olukord üksildust küll. Töökiusamine ei peaks olema ühestki otsast tolereeritav ja eriti kurb on asjaolu kui juhtkond (kes peaks justkui selle positiivse õhkkonna tagama) lihtsalt pilgu kõrvale pöörab. Nii tunnedki end kõrvalejäetuna, mitte soovituna ja igatepidi pisendatuna. Tol korral ei aidanud kompromissi otsimine, kuigi pingutasin tubli pool aastat.

Olukord jõudis piirini, kus füüsiline ja vaimne tervis andis märku - midagi on väga viltu, midagi tuleb muuta.

Perearst pani diagnoosi - depressioon. Siis tuli vastu võtta kardinaalne otsus - tabletid või vaadata peeglisse ja otsida probleemide algallikat. Täitsin A4 ehk siis toimetasin juhtkonna lauale lahkumisavalduse. Pean tõdema - see oli kergendav hetk. Tundsin, et saan taas hingata.

Ehk on selles lühikesest mõttest kellelegi veel kasu. Hoidke ennast!

#7

27.oktoober

Minu kogemus üksildusega on saatnud mind viis aastat – alates 19. eluaastast, mil lõpetasin gümnaasiumi ja astusin täiesti uude ning võõrasse maailma. Silme ees oli kujutelm, et mu 20ndate algus saab olema täpselt nagu filmides. Täis seiklusi, sõpru ja avastamist. Nüüd, 24-aastasena, istun oma uues kodus üksinda, trükkides seda teksti tööpäeva viimase tunni jooksul, kui mul on lõpuks hetk hinge tõmmata.

Kui läksin ülikooli, arvasin, et mu elu hakkab kulgema nagu kõigil teistel. Kohtun uute inimestega, leian uusi sõpru ja ehk ka elu armastuse. Tegelikkuses möödusid aga suurem osa minu kolmest õpinguaastast kodus e-õppel ning mul oli keeruline leida klappi kursusekaaslastega, kes osutusid minust 10–20 aastat vanemaks, kellel oli pere ja pikaajaline töö- ja elukogemus seljataga. Ma ei suutnud nendega suhestuda.

See oli minu elu kõige keerulisem periood, sest unistused põrkusid valusalt kokku reaalsusega ning ma ei mõistnud, miks. Polnud varem tundnud, et mul oleks keeruline teistega suhelda, kuid väljaspool oma kooliaegset sõpruskonda, see ikka andis tunda.

Kui olin 21, lisandus kõigele veel lein. Kaotasin lähedase pereliikme ning pidin oma lapsepõlve lemmiklooma magama panema. Ühel hetkel olin omadega nii madalal, et peas vilksatas see hirmutav arusaam: "Mis mind ikkagi takistab seda kõike lõpetamast?" Õnneks oli tol hetkel pere kodus ja ma ei lasknud sellel mõttel edasi areneda.

Järgmisel psühholoogi vastuvõtul sain aru, et enam ei piisa ainult rääkimisest. Sain kiiresti aja vaimse tervise õe juurde ning seejärel perearsti vastuvõtule, kes määras mulle antidepressandid.

Nüüd, ligi kolm aastat hiljem, võtan endiselt samu ravimeid. Olen selle aja jooksul kaks korda töökohta vahetanud ja tunnen, et olen lõpuks kohas, kus tunnen, et kuulun. Ostsin hiljuti oma esimese kodu ja sain kätte esmased juhiload. Olen käinud kaheksal kohtingul, neist neli ühe ja sama inimesega. Ma pole veel kedagi püsivat leidnud ja kardan vahel, et need aastad üksinda on minus kujundanud nö avoidant attachment'i. Iga uue inimesega on lähedust luua üha raskem ning samal ajal kasvab minu vajadus hoida oma iseseisvust.

Kuigi ma endiselt maadlen üksildusega, on mu elu teinud 180-kraadise pöörde. Seda kinnitab ka mu psühholoog, kes iga vastuvõtu ajal ütleb heldimusega, kui palju ma olen muutunud võrreldes selle noore tüdrukuga, kes kord istus tema vastas ja valas pisaraid igal kohtumisel.

Ma ei usu, et mu lool oleks praegu mingi lõplik õppetund. Kuid kui keegi tunneb end minu jutu lugedes ära, siis loodan, et see pakub veidikenegi lohutust ja julgustust uue päeva vastu võtmiseks.

#6

23.oktoober

Ma pole nüüd üldse kindel, et see on õige koht või jutt, aga mine tea. Vaatasin leheküljel neid fotosid ja nii mõnigi tekitas äratundmist ja mõtteid. Minu mõtted küll omadel teedel, mis võib olla ei lähe oodatuga kokku, aga mis ka omamoodi üksildust tekitavad.

Teen aastaid tööd ametikohal, mis võimaldab "ära elada". Just nii, et kahel lapsel oleks kõht täis, riided seljas ja saaksime aeg-ajalt ka midagi toredat teha. Tõsi küll - kolmekesi "palmi alla" reisima minna - see oleks luksus. Aga see pole ka teemaks.

Üksildus (minu jaoks) on tekkinud asjaolust, et teen tööd, mis toob selle "vorsti leivale", aga mis pole minu elukutse (milleks olen õppinud). Teen seda tööd hästi - kohusetundlikult, tulemuslikult (vähemalt enda ja ülemuste arust), aga sees on nii suur tühjus.

Lähen hommikul tööle ja panengi selle maski ette - tore vahva. Üritan aastaid sulanduda massi, aga see on nii vaevaline. Võib olla nad kõik kannavad maske ja on sama teema, mis minulgi. Ma ei tea ju.

Mõtlen aegajalt sarkastiliselt, et ei tea kuidas nad reageeriks, kui kohvinurgas päevaprae asemel kiirnuudleid endale vaaritaks või jagaks muljeid, kuidas ma oma tirtsule ägeda kleidi taaskasutuspoest sain paari euroga.

Mingil kummalisel moel jätkan ma seda rütmi, sest ei saa lubada luksust - teha tööd mis hinge rõõmustaks, aga külmkapp oleks tühi ja arved maksmata. Võib näida materiaalne teema, aga selle taga on palju rohkemat.

See kõik tekitab teatavat üksildust, kurbust ja pole võib olla sobiv lähenemine teemale, aga mine tea - äkki keegi veel saab aru. Ma vähemalt loodan nii!

#5

18.oktoober

Jagan lugu, mille palus edastada eakam proua.

Malbe ja tagasihoidlik vanaproua räägib heldimusega oma kaasast, kellega ühist kulgemis üle poole sajandi, kuid kes tänaseks pilvepiiril. Paraku polnud paaril õnne järeltulijate osas ja nii ongi tänasel päeval proua üksi jäänud. Sugulaskonda väga pole ja on mõni üksik, kes aeg-ajalt külastab, aga nagu kõneleja ise mainib, siis "ega neid ju ei saa kohustada sagedamini tulla - kõigil omad elud ja noortel kiire, olen tänulik kui nad ka vahel harva tulevad". Korra nädalas külastab sotsiaaltöötaja, aga see ei kompenseeri inimestega suhtlemist, et arutleda maailmaasju või siis muljetada vaadatud filmist, loetud raamatust. Asja keerulisemaks teeb asjaolu, et seoses haigusega muutub liikumine järjest raskemaks ja ainuüksi 3-ndale korrusele jõudmine on katsumus omaette. Füüsilised faktorid ja pidev üksindus tekitab hirmu edasise ees ning see omakorda üksildust. Rääkida pole kellegagi, tervis järjest halveneb, suhtlus kahaneb. Jõulud ja muud tähtpäevad ainult süvendavad seda üksildust. Muremõtted kuhjuvad ja ainus rõõm on see, et vanadekodusse pole veel saadetud ja saab vananeda oma koduseinte vahel.

#4

10.oktoober

Mina pole üldjuhul üksildust tundnud, aga midagi on siiski kaasa rääkida - muidu ju ei oleks põhjust kirjutada. Oletan, et nii mõnelegi on see teema tuttav või siis suudab sellesse empaatiliselt suhtuda. Mina tundsin üksildust ühel kindlal perioodil, ajal mil minust sai ema. Täpsemalt üksikema.

Taustal pikalt ei peatuks, kuigi aiman juba ette võimalikke hinnanguid - "ise oled süüdi", "oma valik", jne. Aga tihti on lool mitu tahku ja mitte alati ei lähe nii nagu vaimusilmas ette kujutad. Ei olnud see ka minu valik last üksi kasvatada, aga pole midagi teha - kui üks lapsevanematest otsustab pärast lapse sündi, et see siiski talle ei sobi. Edasi pole palju valikuid, kui selle kõigega üksi edasi minna ja kes on selle staatusega elanud, küllap need teavad milliseks elutempo jne. kujuneb. Aga see pole ka põhjus üksilduseks. Üksildus tekkis mitte 24/7h rööprähklemisest ja kohustustest, aga asjaolust, kuidas ma sõpruskonnast järjest rohkem välja jäin. Esialgu ei saanud arugi, sest pidevalt muretsesid mähkmete, arvete, vaba aja ja töö tasakaalu pärast - maailm oli logistikat täis. Mingil hetkel tuvastasin, et tuttavad-sõbrad, kes nö. päris perekonna elu elavad ei kutsu enam külla, rääkimata sünnipäevadest või aastavahetustest, kuhu varem olin lahkelt oodatud. Seda oli ikka mitu aastat, kui aegajalt mõtisklesin selle üle. Võtsin ikka ja jälle telefoni kätte ja helistasin sõpradele, aga mingi sein oli justkui ees. Osaliselt arusaadav - kes see ikka viitsib kuulata minu olmeprobleemidest, kui ise samal ajal uhkemat palmireisi perele planeerid. Ei süüdista, ei halvusta kedagi - see on lihtsalt elu. Aga tunne mis mind ennast kummitas - see kõrvalejäetus ja tunne et olen kuidagi halvem, enam mitte soovitud. Kasvatades last üksi, siis puudub nagunii kõrval inimene, kellega täiskasvanute juttu rääkida või kes võtaks osakese enda kanda. Isegi koos kaaslasega last kasvatades võib see emadus (mis on loomulikult enamuses rõõmustav) pisteliselt üksildust või siis üksinduse vajadust tekitada. See ei ole meeldiv tunne, kui mõnes mõttes jääd justkui isoleerituks. Mõeldes piinlikuse ja vale-häbiga, et appi - saaks ma vaid see paar tundi iseendale. Kui oleks vaid see ajamasin, et korraks väljalülituda.

Sellest kõigest saab õnneks üle. Lapsed kasvavad, kasvad ka ise, tekib aeg ka iseenda jaoks ja leiad uued sõbrad, tuttavad. Selline oli minu kokkupuude üksildusega. 

Lõpetuseks soovin ikka positiivset meelt ja kuhjaga energiat kõigile üksikvanematele!

#3

8.oktoober

Üksildusest rääkimine pole lihtne, vähemalt minule mitte. Põhjuseid on mitmeid, aga üks neist ilmselt see hirm. Kui rääkida, siis esmalt ikka neile, keda pead oma lähedasteks, kellega on soe ja lähedale suhe ja kes sind tunnevad. Ühestküljest ei taha neid kuidagi muretsema panna, teisalt on ka kartus, et kui selle teemaga lagedale tulen, siis ei tea ju milline on reakstsioon. Saan aru, et ega muidu teada ei saa kui suud lahti ei tee, aga ikkagi. Äkki juhtub nii, et pärast seda keeratakse sootuks selg.

Ja mul on täitsa heameel, et sattusin suvel vaatama seda Youtube videot, mis tehti siin seoses üksilduse ja stigmadega. Sõna stigma polnud ma varem kuulnud ja ilmselt see huvi tekitaski, et videot vaadata. Sain targemaks ja mis veel toredam, et seal oli juttu ka enesestigmatiseerimisest. Jälle üks uus sõna ja see valgustas päris korralikult. Ilmselt on minu üksilduse teema jäänudki omal ajal välja rääkimata just seepärast, et olen ise endale selle stigma külge riputanud ja pole julgenud oma lähedastega sellest rääkida. Tegelikult piisab ju ka ühest heast kuulajast ja ei peaks kohe eeldama, et koheselt sulle häbimärk külge riputatakse. Äkki oleks see teadmine mind õigel ajal aidanud, ilmselt oleks, võib olla. Nüüd siis olen natuke haritum selles valdkonnas. Ehk peaksime oma lähedasi rohkem emotsionaalselt usaldama ja ise julgemad olema?!?

#2

6.oktoober

Hea, et saab jagada lugu anonüümselt. Lugu siis kõrvalseisjana - märgates. Perekond, kellega tihti ei kohtu ja enamus kohtumisi jäidki pandeemia eelsele ajale. Pere, kus pereema sai "kambaka" omaenda perekonnalt. Kuidagi kurb oli seda tol hetkel kõrvalt vaadata. Ta oli nii mitte keegi oma lähedaste jaoks... naeruväärne element. Selline olukord, kõrvalejäetus võib küll üksildust tekitada. Samas nii "tubli"- naeratab ka kehvemas olukorras.

"Õnneks" tuli pandeemia ja olukord muutus. Nö. naeruväärsest pereemast sai keegi, kes pere koos hoidis. Matkad, reisimised, koos olemised. Mingil hetkel polnud ta enam see "naeruväärne".

See on nüüd see üksilduse positiivne pool, et vaatamata pandeemiale, mis lausa soosis üksildust, oli see mõne pere jaoks omamoodi lahendus. Tekkis rohkem kokkuhoidmist ja tunnustamist. Et siis aegajalt peab paika ütelus, et pole halba ilma heata.

#1

4.oktoober

Kui vahel tuleb selline masenduse periood, siis minu meelest tuleks kõigepealt vaadata enda sisse – millest või kellest see tuleb. Oluline on leida rutiin – kasvõi hommikuti või õhtuti kindel arv kilomeetreid kõndida, kui vähegi aega on. Tegelikult peaksime me kõik selle aja leidma. On ka olemas värviraamatud mandaalid jne. Täiskasvanute legod, käsitöö või lugemine. Muusika ka! Või kirjutada enda seest kõik välja. Vahel tundub, et on masendus - kõik on halb või paha. Aga kas see on päriselt masendus?

Võib-olla on asi hoopis selles, et me ei ole sel hetkel millegagi rahul. Tuleb lihtsalt vanad probleemid kõrvale jätta ja mitte neile mõelda. Ma tean, et seda on kerge öelda, aga raske teha – see on meeldetuletus ka mulle endale. Väga tähtis on, et igal inimesel oleks keegi, kellega rääkida. Mitte iga päev, aga vähemalt vahel. Kui hea tunne on, kui keegi kirjutab: "Kuidas sul läheb?". Hiljuti rääkisin paar päeva tagasi vennaga. Tal on üks sõber, kelle ema suri vähki. See juhtus juba augustis, aga ta julges sellest alles nüüd rääkida, kui päike paistis ja nad istusid pargis.
Sellel poisil pole kedagi – isa kohta ei tea ta midagi, sugulastest samuti mitte. Vanaema on nii eakas, et ta ei saa enam hästi asjadest aru. Ema tuha viis koju kapile! Tean seda noormeest, ta on tõesti tugev! Ja ometi on see poiss nii lõbus, kuigi on nii palju läbi elanud. Ma ei kujuta ette, kuidas ta suudab, aga ta suudab!

Mida ma selle kõigega öelda tahan - igast raskusest on võimalik üle saada. Isegi halbadest asjadest võib sündida midagi head – kui julgeme jagada oma lugu teise inimesega.

Illustratiivsed pildid ning tegelaskujud tekstide juurde on loonud Chat GPT