Oktoober on vaimse tervise kuu.

Varahommikul ärkasin selle peale, et kahtlaselt vaikne oli.

Aeg oleks taas mõned read kirja panna ja tänane mõnusalt vihmane ilm lausa soosib seda tegevust. Varu aega ja pane vaim valmis väikeseks teekonnaks:)

Alustades seekord pisut kaugemalt. Olete ehk isegi hoomanud, et vahepeal on olnud selline "puhkepaus" postitustes. Päris kadunud pole olnud - vilksamisi ikka sotsiaalmeedias nähtaval, aga jättes teadlikult ajalist ruumi nii Jaanipäevaks kui ka loomulikult Laulupeoks. Viimane meeliülendav sündmus loomulikult sütitas minus juba uue teema millest...

Esitasin küsimuse millele jätan teadlikult vastamata.

Täna oli see hommik, mil telefon jäi eilsest õhtust vaikusele ja hommikune äratuskell seadistamata. Võtan selle aja, et kuulata vaikust ja läbi selle ka oma mõtteid. Võtan aja, et heita pilk tagasi ja seda nii viimasele 7-le kuule kui ka 7-le päevale sel aastal. Rääkides (kirjutades) loomulikult ka üksildusest, aga veel rohkem märkamisest - koos...

Alustades klassikaga - palun võtta allolevat kirjutist kerge huumoriga, meelelahutusliku vahepalana. Nagu reklaamipaus - sisu on vähe aga aja täidab ära:).

Me pole ammu koos kulgenud! Seda tuleb kindlasti parandada.

Kas sina oled Avinurmes käinud? Mina polnud, teades vaid Avinurme Tünnilaadast.

Olen lausa oodanud seda hetke, et kirjutada maskidest meie elus ja seda jätkuvalt "inimesena tänavalt" mitte kui psühholoog, sest seda ma pole – selleks on vaimse tervise spetsialistid. Tõsi küll pitkin teksti mõtteid oma õpingutest ülikoolis terapeutilise fotograafia valdkonnas - pisut referentsi lisaks annab loodetavasti lisaväärtuse...

Täpselt nädal tagasi sai hommikul pakitud arvuti, kõvaketas, head-paremat kohvi kõrvale ja start Harku metsade vahelt Tallinna poole võis alata - ees ootas koosviibimine Galerii 1826 hubases stuudios. Koht, kus on kuhjaga silmailu kodumaise fotokunsti näol ning kus mõnusalt ka üksildusest arutleda ja koos pilte vaadata.