Täna oli see hommik, mil telefon jäi eilsest õhtust vaikusele ja hommikune äratuskell seadistamata. Võtan selle aja, et kuulata vaikust ja läbi selle ka oma mõtteid. Võtan aja, et heita pilk tagasi ja seda nii viimasele 7-le kuule kui ka 7-le päevale sel aastal. Rääkides (kirjutades) loomulikult ka üksildusest, aga veel rohkem märkamisest - koos...
Alustades klassikaga - palun võtta allolevat kirjutist kerge huumoriga, meelelahutusliku vahepalana. Nagu reklaamipaus - sisu on vähe aga aja täidab ära:).
Me pole ammu koos kulgenud! Seda tuleb kindlasti parandada.
Kas sina oled Avinurmes käinud? Mina polnud, teades vaid Avinurme Tünnilaadast.
Olen lausa oodanud seda hetke, et kirjutada maskidest meie elus ja seda jätkuvalt "inimesena tänavalt" mitte kui psühholoog, sest seda ma pole – selleks on vaimse tervise spetsialistid. Tõsi küll pitkin teksti mõtteid oma õpingutest ülikoolis terapeutilise fotograafia valdkonnas - pisut referentsi lisaks annab loodetavasti lisaväärtuse...
Täpselt nädal tagasi sai hommikul pakitud arvuti, kõvaketas, head-paremat kohvi kõrvale ja start Harku metsade vahelt Tallinna poole võis alata - ees ootas koosviibimine Galerii 1826 hubases stuudios. Koht, kus on kuhjaga silmailu kodumaise fotokunsti näol ning kus mõnusalt ka üksildusest arutleda ja koos pilte vaadata.
Lugedes pealkirja võib nii mõnelgi tekkida küsimus, et kust otsast see "sinine esmaspäev" haakub üksilduse teemaga. Küsimus igati õigustatud, aga õnneks on ka vastus nö. varrukast võtta.
Vaatamata asjaolule, et projekt kolis mugavalt virtuaalsesse keskkonda, pole kõrvale jäänud ka need otsesed kohtumised, et jagada lugusid ning vahetada mõtteid. Sellest ka 2025 aasta plaan - lisaks virtuaalnäitusele külastada erinevaid kohti, et koos sellest näitusest osa saada. Näitus mugavalt kaasas arvutiga ja ainus kulu mis kaasneb on aeg,...
On päevi, mil lihtsalt tekib kirjeldamatu soov kirjutada. Seisad peagi valmiva kapsahautise poti ees, aga laused peas hakkavad end kenasti järjekorda võtma ning omakorda lugu tekitama. Väljapääs saab olla ainult üks - "paber ja pliiats", hautis jääb ootele...
Seda kirjutamist olen nädalate vältel mitmeid kordi alustanud, kustutanud ja uuesti alustanud.
On vaikne puhkepäev. Vaadates kella, mille "seierid" näitavad 14:23, taban mõttelt, et kas tõesti?!? Aknast välja vaadates tundub nagu oleks laupäev kohe-kohe õhtusse jõudmas, aga samas tubli pool päeva veel ees. Üks võimalus selle pärastlõuna sisustamiseks on teiega koos veeta - pannes kirja mõned mõtted, mis on eelkõige kogunenud selle projekti...