JORISEDES POSITIIVSELT

Tekst: Erika Tuulik

Alustades klassikaga - palun võtta allolevat kirjutist kerge huumoriga, meelelahutusliku vahepalana. Nagu reklaamipaus - sisu on vähe aga aja täidab ära:).

***

Jorisemine, virisemine, halamine, hädaldamine, jne... Kuidas iganes me seda nimetame, on ilmselt lausa kasulik teatavas annuses - ravim omaette. Meditsiinitöötajana võiks kasutada metafoorina oma kunagise farmakoloogia õpetaja väljendit - "Iga ravim on mürk, kui sellega üle doseerida".

Õiges annuses see tõesti aitab! Kuidas sulle tundub? 

Ajad on keerulised, närvilised, ilmad ka külmad. D-vitamiin tuleb purgist ja uudiseid ei tahaks üldse kuulata. Küllap selleks jorisemiseks juba põhjuse leiab:). Tuleb tuttav ette? Kui "ei", siis ilmselt olete oma vitamiini-laengu palmireisilt kätte saanud, telekat ei vaata - raadiot ei kuula, vms:). 

***

Mina ise olen aeg-ajalt kohe üks korralik "joriseja":). Enamuses muidugi jorisen iseendale ja siis võtan selle tegevuse kohe mõnuga ette. Lõppeb see alati muidugi iseenda üle naermisega, sest no kaua sa ikka üksinda jorised:).

Üksi joriseda on kuidagi igav - kahekesi märksa lõbusam. Tekib selline tore "vingu-viiuli-duett" tundideks ja lõpptulemusena on mõlemad osapooled rõõmsad. Omamoodi kvaliteetaeg, kui see harmooniliselt kulgeb:).

Küll on tore, kui selline sõber/tuttav on olemas, kellega see "ühis-jorisemine" on kenasti balansis - mõlemad osapooled saavad end mõnusalt tühjaks laadida, et siis taas edasi kulgeda kuni järgmise korrani.  

Hea on olla olemas kuulajana (olla päriselt olemas, hinnangute vabalt), saades seejuures ka kuulatud. Dialoog kui nö. kahesuunaline liiklus - hindamatu väärtus.

***

Kuhu ma oma jutuga purjetan? 

Ikka selles suunas, et kui üks osapool dialoogis selle jorisemisega üledoseerib, siis saab dialoogist monoloog:).

Lähtudes sellest, mis mind ajendas seda postitust kirjutama. Ikka üks seik elust enesest, mis mind mõned nädalad tagasi mõtisklema pani. Ma tõesti tahan inimesi aidata - kuulata, olemas olla. Seda muidugi resursse arvestades ja teadvustades, et nõuandeid jagavad siiski eriala spetsialistid. Aga ma tean seda tunnet, kui oled üksi ja seda hinnanguteta kuulajat pole - olen selles seisus olnud. Seepärast suhtun ka nendesse inimestesse empaatilise avatusega ja üritan võimalusel ka olemas olla, aga...!

***

See oluline AGA! Mis paljuski selgitab miks teiste vaimsetest probleemidest kuulamine võib olla kurnav, keeruline - kuulaja kardab ise "katki" minna. Misiganes omakorda selle taga võib olla, ei hakka spekuleerima. No ja loomulikult on ka omaette kontingent, keda ei huvitagi - käepärast vabandused: "võõras mure", "mul pole aega", "teine kõne tuleb kohe peale", jne. Me oleme ju leidlikud, et ignoreerida. Samas arusaadav, kohati mitte. Äkki võiks märgata rohkem, äkki vastupidi - vähem. Nii palju kui on inimesi, on ilmselt ka arvamusi. 

Selles oleme me ilmselt ühel nõul, et kuulata tulebki teadlikult ehk siis eelkõige hoolides iseenda vaimsest tervisest. 

Selles osas sain päris palju tarkust 

Peaasi.ee vaimse tervise esmaabi koolituselt. 

Soovitan!

Et siis see näide elust-enesest lähiminevikust. Nagu te kõik teate (kes vähem, kes rohkem), siis valmistume suuremaks sündmuseks - Üksildusest Teadvustamise Nädalaks, mis on ülimalt mahukas toimetamine ja 8-tunnistest tööpäevadest on saanud 16h toimetamist. Aga ei mingit jorinat sel teemal:). Juulikuus viskan jalad seinale ja luban nädalakese aktiivset laisklemist ja seda täiesti jorina-vabalt.

***

Tulles mõningase orienteerumisega põhiteema juurde tagasi - nimesid nimetamata.

On inimene, kes projekti jooksul on minu huviorbiiti jäänud ja kellele on lubatud (erandkorras) helistada. Kõned on muutunud järjest vähem meeldivamaks. Olles ise keskmiselt suurema vaimse pinge all, on raske kuulata 60 minutit hala ja seda korduvalt. Üritades jätkusuutlikult vahele pitkida intensiivselt positiivseid mõtteid - ei õnnestu. Üritades leida lahendusi, positiivseid noote  - ebaõnnestunult. Rääkija on nagu häälest ära viiul ja seda parandamatult:). Jääb mulje, et rääkija lausa naudib teataval määral seda "hädaorgu" ja ei soovigi midagi muuta. Olen küll omaarust üsna hea kuulaja, aga sellistel puhkudel tunnen küll kuidas ma ise hakkan "vajuma" ja siis pole muud kui käsipidur peale!

Kui rääkijale sobib ikka ja ainult see kurtmine, siis dialoogi väga ei teki. Talle sobibki see negatiivsuse "marinaad" ja seda kuulaja vaimse tervise heaolu arvelt. Mina isiklikult näen selles teatavat märki ja lähtudes lennukis kehtivale reeglile - esmalt O2 mask endale ja siis hoolitseme teiste eest. See pole isekus, see on jätkusuutlikus:).

***

Ehk siis mõte eelnevast. Kuulata on keeruline (eriti kui endal pole kerge). Rääkija ehk siis "jorisejaks" võiks tunda tänulikku rõõmu, et tal on inimene, kes teda kuulab ja on olemas. Iga jorin kaaslasega on ju siiski eelkõige  dialoog. Isegi, kui tulistad torust oma emotsioonid välja, küsi vastu - "kuidas sul päriselt läheb" ja ole olemas, nii nagu kuulaja oli sinu jaoks olemas. Lõppeda võiks see ühis-jorisemine siiski positiivsete mõtetega - nii jätkub seda rõõmsat vastastikku jorisemist pikemalt:).

***

Kuidas see kõik nüüd üksildusega seotud on?

Tegelikult otseselt. Me kõik tahame ju oma tunnetest rääkida ja olla kuulatud. Vahet pole kummal pool dialoogi sa oled, sest mitte kunagi ei tea millal pooled muutuvad. 

Tore oleks võtta seda koos jorisemist mänguliselt, seejuures üksteise vaimsest tervisest lugupidavalt. Kenasti kordamööda kuulates-rääkides, tühjaks rääkides ning lõpetades positiivsete nootidega: "Hea sõber, tänan sind kuulamast. Oli mõnus ja südamlik aeg. Millal me seda jälle teeme? Paneme kalendrisse kohe kirja":).

Tean, et see kõlab musta huumorina, aga see ongi see positiivne noot, millega ma oma heietuse lõpetan. Järgmise korrani;)!

***

MÕNUSALT MEELDIVAT JORISEMIST:)!

FOTO: Erika Tuulik