(JÕULU)ÕHTUSÖÖK ÜHELE VOL.2

10/12/2025

Tekst: Erika Tuulik

Ma ei tea kuidas sinul, aga minu jaoks algab juba novembris selline tore sisekaemuse periood, mis vältab kenasti Uue Aastani välja. Varu tassike kuuma jooki ja säti end mugavalt sohvale lugema ja kaasa mõtisklema - võib tulla keskmisest pikem heietus:). Taas üks "saaga" inimeselt tänavalt, kes arutleb kõvahäälselt ning seda lootes, et ehk keegi leiab nendes lausetes mingit äratundmisrõõmu, mõtet.

***

Aasta tagasi kirjutasin samal perioodil loo õhtusöögist ühele, mida täna kordama ei hakka ja lähtun teemale pisut teise nurga alt. Kel eelmise aasta lugu uudistamata, siis siit leiad otselingi:

https://www.yksildus.com/l/joulu-ohtusook-uhele/

Alustan oma mõtterännakuga pisut kaugemalt - sellest üldisest emotsionaalsest keskkonnast, mis meid ümbritseb. Viimasel ajal on minu tutvusringkonnas teemaks tulnud mõte - "ma tunnen, et olen tige, kuigi tavaliselt pole" ja seda päris mitme inimesega, mina ise kaasaarvatud. Sellest on saanud päris põnev dialoog, sest keegi meist pole ka ise aru saanud, et millest see "tigedus" siis tuleb. Tegu on sõbralike ja soojade inimestega, kes pigem jagavad lahket sõna ja positiivset energiat. "Tigeduseks" otseselt põhjust justkui pole, aga annad endale mingil hetkel täitsa enesekriitiliselt aru, et see lause või ka mõte peas oleks võinud olemata olla ning et aeg-ajalt tuleks hääletoon pehmemasse helistikku seadistada.

On selle kõige päästikuks sallimatusest kiratsev sotsiaalmeedia, lõpmatult hall ilm või must-miljon muud põhjust - mina ei tea. Kõrvu küll kostuvad teemad erinevatest dimensioonidest, energia muutustest ja kuhjaga negatiivseid uudiseid, mis vaatamata televiisori likvideerimisele 7 aastat tagasi, ikka läbi lukuaugu kohale jõuavad.

Ühte toredat asja olen küll viimastel aastatel õppinud, mis ka toimib - kui sa ei saa muuta olukorda - muuda suhtumist! On valik - kas pritsida mürki vastu ja panna lumepall veerema või jätta see sinnapaika, lihtsalt naeratada ja edasi minna.

***

Jõudes nüüd pärast pikka ja lohisevat sissejuhatust põhiteemale lähemale - jõulud pole kaugel. Kuigi linnaruum ja eriti kaubanduskeskused on selleks kõigeks juba varakult valmistunud. Minu enda jaoks jääb see teema-meeleolu hetkel veel küll kaugeks, sest ostukeskustesse satun teadlikult harva ja pole ka lumehelbeid väga näinud. Küünlaid põletan igal õhtul, nii et nendest ka suurt päästerõngast ei näe. Küll aga rõõmustan teiste rõõmu üle. Mõned tuttavad on juba kuuse ehtinud ja ise advendikalendrit meisterdanud, neid on juba ilmselgelt puudutanud see "jõulu helgus" ("X-mas spirit").

Looksin nüüd nö. silla oma mõttekäikude vahel - see seletamatu pahurus ja jõulumeeleolu.

Sattusin hiljuti sõbraga Põhjala Tehase jõuluturule. Väljas oli selleks ajaks juba pime (no millal meil pole viimasel ajal:) ja ega ma ennast ostlema sättinudki, pigem otsisin seda jõulutunnet, mida endale külge pookida. Nii sattusingi saali, kus just oli lõppenud mingi kontsert. Rahvast oli nagu murdu, keerasin otsa ringi ja "komistasin" ühe väärikas eas härra otsa, kes koheselt dialoogi alustas. Seda pikka juttu ma siia ei toksi, aga meelde jäi tema viimane lause: "Häid jõule teile! Meid on vähe ja me peame üksteist hoidma!". Lihtsad sõnad, aga tekitasid minus ülimalt meeldiva soojalt koduse tunde ja soovi olla parem inimene. Tunde, mis tõi mõtte jõuludest minu jaoks lähemale ja meenutas ka seda eelmise aasta kirjutist (link vt. üleval).

***

Luban endale luksust ja muudan "lambist" kohe vaatenurka, et kirjutada positiivsest kadedusest - rõhk sõnal positiivne:)!

Imetlen perekondi (koos- või kogukondi), kus jõulud on imearmas traditsioon, mille väärtus seisneb mitte kingituste koguses või hinnalisuses, aga koos veedetud ajas - kvaliteetajas! See mõnus koos kokkamine, laua sättimine, vestlused jne. Selles on midagi väga erilist. Selles on siirast emotsiooni ja mälestusi, mis kestavad ilmselt kauem kui nii mõnigi kingitus. Kellel see olemas - see on hindamatu väärtus. Hinnake seda tänutundega!

***

Nüüd võib nutikas lugeja küsida "Kuhu sa purjetad oma jutuga? Kui kõik on nii imeline, siis mis on sellel kõigel pistmist üksildusega?!?". Täitsa argumenteeritud küsimus.

Eelnev näide, see nö. kadedust tekitav idüll ei pruugi ju kõigil olla. Sotsiaalmeedia võib kajastada jõuluõhtut (või mis iganes sündmust) oma parimas mahlas - presenteerib fassaadi, aga kuidas on lood tegelikult?

Psühholoogid räägivad/kirjutavad üsna selgelt, et üksildust tekitab suhete kvaliteet või suhete puudumine.

Võib olla ka nii, et jõuluõhtusöök möödub küll (lähedaste)inimestega koos, aga jättes kellegi seejuures nähtamatuks. Fassaad on imeline - pildid saavad tehtud ja kuhjaga kingitusi jagatud. Sotsiaalmeedias "pöidlaid" ja "südamekesi" lendleb nagu lumehelbeid, aga mida see "nähtamatu" tegelikult tunneb pärast seda maskeraadi? Märkamist? Hoolivust? Või lihtsalt kohustuslikku statistikat pildil?

Üksildus inimesi täis ruumis. Oma inimestega. Jõulude ajal.

/mõttepaus/

Vahepalana, et Üksildusest Teadvustamise Nädala raames sai tehtud 4 kuud kestnud küsitlus, kus oli üheks küsimuseks, neile kes on üksildusega tuttavad, kas elate üksi või koos? Vastused näitasid, et üksildust tundsid tunduvalt rohkem need, kes elasid koos kellegagi - viidates tagasi suhtekvaliteedile, selle puudumisele.

Kel huvi saab numbreid lähemalt uudistada -

https://www.yksildus.com/l/kas-uksildust-on-voimalik-panna-numbritesse/

***

Samas on kuhjaga neid inimesi, kelle jaoks üksindus (mitte üksildus, kaks erinevat tähendust) on elustiil ja toimetavad harmooniliselt ka jõuludeajal, üksildust seejuures tundmata. Mõni 90+ mainib veel lustakalt, et tegemisi on nii palju, et pole aega magadagi:).

***

Lõpetuseks. Pole kuldset reeglit, kes jõuludeajal vähem või rohkem üksildust tunneb. Võib olla nii ja naa. Võib nautida seda õhtusööki siiras seltskonnas või üksi teleka ees ning võib ka tunda üksildasena inimeste keskel. Jääb üle veel see grupp inimesi, kelle jaoks üksinda jõulutamine on paratamatus ja kes ehk ootaks, et postkasti kaunis jõulukaart potsataks või keegi helistaks, et pikemalt kui paar minutit rääkida.

Siinjuures võiks peast läbi lasta tuttavate, naabrite nimekirja?!? Kas selles listis on ehk keegi, keda võiks väikese üllatusega rõõmustada? Või miks mitte - rõõmusta iseennast ja pane endale postkaart teele mõne toreda soovi või mõttega, mida külmkapi uksele meeletuletuseks panna.