KUIDAS PUUDUTAB ÜKSILDUS NOORI?
Tekst: Erika Tuulik
"ÜKSILDUS ei küsi vanust". See pealkiri projektile pole juhuslik valik.
Kuigi jätkuvalt on üldsuse seas hinnanguid, mis eeldavad, et üksildus on pigem 50+ üksikute naiste või pensionäride pärusmaa, siis tahaks siinjuures seda müüti kukutada.
Teen seda ühe värske uuringu kaasabil ja vältides seejuures isiklikku arvamust.
Paraku nagu ikka, ei pääse hea lugeja ka sel korral vahepaladest, kus mõne reaga siiski oma mõtteid lisaks jagan. Kellele siis meeldikski lugeda ainult kopeeritud teksti;).
Alustades sellest, et olen 50+ naisterahvas, kes justkui peaks sellesse "tüüpilisse" sihtgruppi sobituma. Siiski pean tõdema, et minu üksilduse kogemine olulisel määral ulatub just kooliaega. Tänasel päeval näpistab see inimlik tunne mind aeg-ajalt ikka. Kunagi ei tea ka, millal mõni elusündmus võib selle tunde ellu pikemaajalisemalt tuua. Küll aga oli see tunne minu jaoks olemas siis, kui kuuluvustunne oli oluline turvaliseks emotsionaalseks kasvamiseks ja iseendaks olemise vabaduseks. Mis juhtub, kui seda pole? Hinnangud tulevad paraku kiiremini kui mõistmine ja kriitika kiiremini kui tunnustus. Ehk siis suudan empaatiliselt suhestuda allolevate numbritega ja ilmselt nii mõnigi lugejatest.
Viimase kolme aasta jooksul toimunud vestluste jooksul, on noored ja üksildus teema korduvalt pinnale kerkinud. Mina pole psühholoog ja seejuures pädevus kõvahäälselt kaasa rääkida psühholoogia valdkonnas puudub, kui siis jagades isiklikke mõtteid.
Kas igal noorel on see nö. soodne kasvulava; kasvõi üks täiskasvanud, kellega maailmaasju hinnangutevabalt arutleda? Kas tal on see päris sõber või on AI-st saanud turvalisem kaaslane?
Digiajastu võlud ja valud.
***
Toon teieni ühe uuringu, mis on tehtud Inglismaal, selle aastase Üksildusest Teadvustamise Nädala raames. Uuringu tellis Suurbritannia heategevusorganisatsioon Marmalade Trust, kes on ka eelmainitu nädala algataja, eestvedaja ja kellega on olnud rõõm mõtteid põrgatada.
Fookusesse võeti kindel vanusegrupp - Z-generatsioon ehk noored vanuses 18-29 eluaastat. Tähelepanuväärne on ka fakt, et uuringus osales 2000 noort, number mis annab uuringule usaldusväärsuse.
Toon välja mõned numbrid, mis minus teatavat sisemist dialoogi tekitasid. Täismahus link all.
Üksildus inimeste seas
- 67% Z-generatsiooni oortest tunneb end üksildasena vähemalt kord nädalas ja 28% koguni mitu korda päevas
- 72% usub, et üksildus nende põlvkonnas on levinum kui vanemate inimeste seas
- Üksildust tuntakse ka teiste inimeste keskel: 74% on tundnud end üksildasena seltskonnas olles
- 48% vastanutest tunneb kõige suuremat üksildust kodus
.
***
Mõte mis minu kõrvus kumisema jäi, et ligemale pooled tunnevad üksildust selles keskkonnas, kus võiks tunda end hästi - kodus. Miks? Selle üle võib igaüks ise mõtiskleda.
Üle poole tunnevad üksildust teiste inimeste keskel, mis toob taas paratamatu tõeni, et mitte üksi olemine ei tekita üksildust vaid inimesed. Tõsi ka nende puudumine, kui üksi olemine (üksildus) pole enam enda vaba valik.
Siinkohal võin tuua isikliku näite minu enda hiljutisest kogemusest. Sattusin sel suvel juhuslikult seltskonda, kus "nähtamatuna" olles mingil hetkel tabasin end ootamatult mõttelt, et nüüd tunnen ma küll üksildust. Selle tõdemusega ei kaasnenud mitte mingit draamat ega kurvameelsust, vaid lihtsat tõdemust. Üksilduse väike näpistus ja arusaam, et olen vales seltskonnas, kuhu ma tegelikult ei peagi ju sulanduma. Mina olen väga kaugel Z-generatsioonist ja võin nüüdseks lubada endale luksust - lahkuda inglaslikult (loe: vaikselt) ja nautida uhket üksindust parimas seltskonnas, ilma igasuguse üksilduseta:).
Aga noored? Aeg, mil on kuuluvust, seda nö. oma karja eriti vaja. On selleks siis vajadus olla kuulatud, nähtud, tunnustatud, vms. Lootused-ootused, identiteedi otsingud... Soovides leida seda kuuluvuskonda, kus iseendana/iseendaks kasvada ja see oma tee leida.
Sel aastal on ette tulnud inspireerivaid vestluseid just Z-generatsiooni noortega. Kas nad on tänasel päeval valmis häälekalt üksilduse teemal kaasa rääkima? Kaldun arvama, et veel mitte, aga loodan ikka. Sest peegeldustes on olnud ergas huvi nii teema enda, kui ka selle teema tõstatamise osas.
Digitaalne elu võib üksildust nii leevendada kui ka süvendada
- 48% ütleb, et sotsiaalmeedia muudab neid üksildasemaks
- 65% märkis, et on jätnud ära päriselus toimuvaid kohtumisi või plaane, et veeta selle asemel aega internetis
AI kui suhtluspartner
- 25% ehk iga neljas noor leiab, et AI-vestlusrobotiga on lihtsam rääkida kui päris inimestega
- 14% pöördus üksildust tundes AI või virtuaalse assistendi poole
- 18% ütleb, et AI-ga vestlemine aitab neil end vähem üksildasena tunda
- peamised põhjused on AI pidev kättesaadavus, hinnanguvabadus ning tunne, et AI-le on lihtsam end avada
Suhtlemine valmistab raskusi
Ka tavapärane inimestevaheline suhtlus tekitab osale noortest ebamugavust.
Üksildusest on raske rääkida
Üksildusega kaasneb endiselt märkimisväärne stigma.
- 45% noortest ütleks pigem välja, et tunneb ärevust
- samas kui vaid 26% tunnistaks pigem üksildust
- ainult 28% tunneks end mugavalt, rääkides oma üksildusest partneriga
***
Siinkohal korraks peatuks ja tuleks tagasi selle eelmise vahepala juurde miks noored pole veel valmis üksildusest rääkima - stigma.
Kuigi Inglismaal on üksildusest aktiivselt räägitud 10 aastat, siis see näitab ehedalt, kui jätkuvalt pikk on teekond, et luua ühiskonnas muutusi - lammutada halvustavate hinnangute müüre, kasvatatada tolerantsust ja tõsta teadlikkust. See teekond on ilmselt lõputu, aga väärt iga sammu, mis saab alguse eelkõige meist endist.
Uuring on tunduvalt mahukam ja tõin välja vaid mõned punktid. Usun, et seda mõtteainet seedimiseks on piisavalt. Kes soovib lähemalt tutvuda, siis lisan lingi:
On ülimalt tänuväärne, et selline uuring on tehtud ja noored fookusesse võetud. Kuigi mis siin salata - numbrid teevad kurvaks ja selles osas tuleb midagi teha. Ka meil Eestis.
Need on rääkimata või siis kuulamata lood?!? Äkki alustada kõige lihtsamast - panna oma nutiseade kõrvale, veel parem vaikusele ja olla päriselt kohal. Päriselt kuulata, hinnanguteta!
MÄRKAME JA HOOLIME KOOS!
Illustreeriv pilt: AI