OKTOOBER HIILIB PÕUE

Tekst: Erika Tuulik

Varahommikul ärkasin selle peale, et kahtlaselt vaikne oli.

Suvine "linnu-bänd" oli pillid kokku pakkinud ning maha jätnud kõrvulukustava vaikuse, andes märku rannahooaja lõppemisest ning järgmise aastaaja tulekust. Vahtrapuu latv akna taga kaunistab end järjest edevamate  kuldkollaste lehtedega - alles oli üks ja nüüdseks juba seitse, kaugel see kiilaneminegi on.

On see millegi lõpp või millegi algus, see on ilmselt sama filosoofiline küsimus kui klaas-pooltühi-pooltäis või kumb oli enne - muna või kana. 

Tuleb sügis, tuleb oktoober ja seda paratamatult igal aastal. Igaühel sellega oma lugu. 

Jagan oma lugu - mine tea ehk keegi leiab selles midagi tuttavat.

***

Paar päeva tagasi sain kokku sõbraga, kellega saab tõepoolest kõigest avatult rääkida ning seejuures täiesti hinnangute vabalt. Seekord alustasime vestlust nagu ikka igapäevastest tegemistest ja kogemistest, jõudes mingil hetkel juttudega oktoobrikuusse.

Siinjuures on oluline kohe ära mainida - mulle väga meeldib sügis ja oktoobrikuu. Tassike teed hea raamatuga akna all vihmasabina saatel - vägagi nauditav, rääkimata kirevatest jalutuskäikudest - lehtedes jalgu lohistada ja mõnuga sahistada.

AGA! Ikkagi see aga:).

***

Paraku on minul isiklikult selle oktoobrikuuga ka teine lugu, mis on kordades vähem värvikas.

Aastaid tagasi osutus oktoober minu jaoks üheks elu kõige raskemaks perioodiks, millest välja ronisin üksi ja millest rääkima hakkasin aastaid hiljem. Olge mureta - ei järgne lõputut hala sellest tsüklist. Pigem lähtun enda tasku-filosoofiast, et ka äärmiselt ebameeldivatest seikadest elus saab välja pigistada midagi positiivset, millega edasi minna. See "väetis" tuleb lihtsalt üles leida.

Igaljuhul, alates sellest kunagisest oktoobrist olen õppinud märkama tunduvalt rohkem (enda sisse). Nüüdseks juba teades, millal asjad võivad hakata "nihu" minema, millele tähelepanu pöörata ja millised märgid punast lippu lehvitavad.

Minu "konnasilmaks" on mõtlemine, mida ma tõeliselt naudid, aga mis on korraga nii õnn kui ka õnnetus. Sellest saaks omaette peatüki, ehk siis seekord seda teemat põhjalikumalt ei lahka.

***

Olete ilmselt kuulnud mõttespiraalidest. Mõte liigub ju helikiirusel ja katsu sel sabast kinni haarata või seda kontrollida. Lased ühe sõgeda mõtte lendu ja juba ta ratsutabki õelalt irvitades soovimatus suunas - ei aita teeviidad ega stop-märk. Ühest metsikust mõttest saab korralik kari mõtte-koletisi ning märkamatult leiadki end marinaadis, kus üldse olla ei tahaks, aga juba on kardinad ees ja telefon vaikuse peal. Prauhti ja oledki maailmas, kus värvigamma vingerdab tumedama halli ja musta piiril.

Et see nüüd liialt dramaatiliselt ei kõlaks, siis saaks sellest kõigest kokku üsna mustast huumorist pakatava lühifilmi, mille süzee jääks kõnekalt minimalistlikuks - jälgides peategelase 10-meetrilist trajektoori sassis juustega voodist tualettruumi ja haruharva ka külmkapini.

Kaugel see üksilduski siis on. 

Kui keegi tundis selles ära iseennast, siis teretulemast klubisse!:)

Lävepakk, mil igati nutikas oleks hakata leidma seda eelnevalt mainitud "väetist".

***

Mõtetest ja mõttespiraalidest on olnud juttu ka projekti jooksul toimunud arutelude jooksul, mil Peaasi.ee koolitajad on jaganud praktilisi nõuandeid, kuidas sellega toime tulla. Jagan osaliselt neid ka teiega.

***

Tänutunne! See sõna võib olla pisut leierdatud tänaseks, aga midagi pole parata - õige sõnapaar. Kui jaburad mõtted pähe trügima hakkavad, siis hakata koheselt leidma neid väikeseid rõõme, mille eest tänulik olla. Ma usun, et me kõik leiame neid paraja portsu (täis kõht, hooliv kaaslane, päike, kaks jalga ja kätt, pikk hommik kohviaroomis, inspireeriv kohtumine, jne, jne.). Keda aitab, keda mitte - aga proovida ju võib, ega muidu tea´da saa:)

Vahepalana: Mul on üks väärikas vanuses tuttav, kel aeg-ajalt meeldib mulle helistada, et siis põhjalikult kurta, kui halvasti tal kõik on. Jah, ma kuulan ta kannatlikult ära, kuigi pärast seda 60 minutit  kestvat kõnet hakkan mina oma mõttespiraaliga tegelema:). 

Õnneks olen leidnud ühe väljendi, mis talle toimib - "Sinu reaalsus on kellegi unistus!". 

Selle peale hakkab ta ise välja tooma plusse oma elus. Toimib!

Siit ka mõte, et äkki polekski paha omada öökapil väikest kaustikut, kuhu igal õhtul midagi positiivset, tänuväärset kirja panna.

***

Üks samm korraga!

Tulles tagasi selle peaosatäitja juurde lühifilmis, siis esimene samm võiks ju olla voodist üles tõusmine ja linade-tekkide-patjade korda sättimine, kardinate eest ära tõmbamine?!?

Kusjuures, see võib olla tohutult raske samm, võib olla kõige raskem. Kes teab, see teab.

Ja üks samm korraga, me ei pea kohe maratoni ette võtma - magamistoast elutuppa, elutoast esikusse. Seejuures ennast kõva häälega kiites ja jagades lahkelt endale tunnustust.

Ketsid jalga ja võsa vahele jalutama või kui meeleolu lubab sotsialiseerumist, siis kuhu iganes. Peaasi et liigud, sest see on juba progress (rääkimata füsioloogilistest mehhanismidest, mis sel puhul toimima hakkavad).

***

Jagades lisaks spetsialistide soovitusi, siis Peaasi.ee koolitaja Elina Kivinukk on korduvalt ärgitanud külastama kunstinäituseid, mis avalikus linnaruumis. Peatuda ja lasta end üllatada, võib olla leida ka kuuluvustunnet läbi samastumise, võib olla inspiratsiooni.

Ise olen tuvastanud, et raamatukogud on toredad kohad viibimiseks, kus selline vaikne rahulik toimetamine käib ja ei eelda otseselt kellegagi suhtlemist, aga samas oled inimeste keskel. Toas on valge ja soe, ümber rahulik atmosfäär - elu käib, aga ilma pingeliste vibratsioonideta ja head lugemist ka leiab mitmel tasandil. Vahepeal ehk kohvikus väike kuum jook ka:).

***

Kaunitest kunstidest rääkides, siis loomulikult on igati mõnus turgutus loovusega tegelemine.

Pole oluline kas oskad maalida või mitte - peaasi, et oleks mille peale maalida (on selleks siis kas lõuend, paber või jupp vineeri) ja loomulikult erksaid värve. Mölla kohe mõnuga. 

Mõned aastaid tagasi tegelesin eakate inimestega, kel kaasnevalt ka mäluprobleemid ja väga lihtne - lauale kuhjaga anumaid erinevate värvidega. Suur tapeedi rull lauale ja palusin neil valida ise meeldivaim värv, käed sisse suruda värvi ja siis oma käejälg tapeedi siseküljele jäädvustada. Oi, te ei kujuta ette millist rõõmu ja elevust see tekitas. Ainuüksi see ulakas mäkerdamine pani silmad särama. Tapeedid said kenasti näituseks üles riputatud ja kuigi mälu vedas nii mõndagi alt ja minu nime järgmisel päeval ei mäletatud, siis emotsioon jäi ja tapeet-näituse ees seistes lõid kunstnikel silmad taas särama. Ja nii vähe ongi rõõmuks vaja. 

***

Rohkem värve kui väljas on kiilanevad puud. Tulevad need erksad toonid siis värvipurgist või toredatest kohtumistest, rõõmsast muusikast või muhedast komöödiast ekraani vahendusel.

Lõpuks saame ju päris palju ise osaleda nendes valikutes - filtreerides, mida/keda endani lasta, millest innustuda, joovastuda ja millest rõõmu tunda.

Oktoober on vaimse tervise kuu, kuid samas vaimne tervis on meil aastaringselt;).

***

Sellised olid minu tänased spontaansed read. 

Kindlasti on ka teil palju põnevat jagada. On selleks kas oma lugu või huvitavad mõtted/võtted. Kasvõi selle kohta, kuidas mõnevõrra masendavamal perioodil toimetada positiivses noodis. 

Kui tunned, et mõtted kreatiivselt lippama hakkasid, siis haara nö. sulg ja pane lugu kirja. Me saame heameelega osa sinu loost. 

Pane see lihtsalt teele - yksildusyksildus@gmail.com 

***

Muhedat sügise tulekut, märkamist ja hetke nautimist!

FOTO: Erika Tuulik

Illustreeriva fotona väike metafoor paraleeliks sügise ja vaimse tervise vahel.

Pildil eelmise sügise vaher, mis mu koduaknast vastu vaatab. 

Tegu on ICM tehnikaga - Intentional Camera Movement (teadlikult liigutatud kaamera).