SEE ESIMENE PILT
Tekst: Erika Tuulik
Olen siin juba mõnda aega marineerinud, et panna ritta mõned read. Nii mõnedki teemad peas kumisemas, aga kahtlustades, et neid käsitledes võiks liigselt sarkasmi valla pääseda, siis lasen neil mõtetel veel teadlikult laagerduda. Ei tundunud ka sümpaatsena idee kirjutada hallide päevade muserdavast mõjust - ootame optimistlikult päikest:).
Õnneks on elul kombeks üllatada ja pakkuda inspiratsiooni hetkel, mil seda kõige vähem ootad.
Nii komistasingi mõned päevad tagasi ühe kindla pildi otsa, siis kui kõvaketas vajas lisaruumi ja pildialbumid korrastamist. Tüütu ja ajamahukas tegevus, aga kae toredust - aegajalt leiab selles ka lisaväärtuse, serveerides üllatusena foto, mis juba meelest läinud, kuid mis antud projekti raames lausa nö. ajaloolise väärtusega.
FOTO: Erika Tuulik
Pildi andmed annavad kuupäevaks 5.märts 2021, mis annab juba iseenesest aimdust pandeemia "võludest" - inimtühjadest linnatänavatest ja kummituslikest kaubanduskeskustest. Kui tänaval mõnd inimest nägid, siis suunurgad tänulikult naeratasid.
Kulgesin tol päeval punktist A punkti B ning läbides Tallinna kesklinna. Kõrvalistuja toolil kaamerakott, mis üldjuhul minuga siiski kaasa ei sõida või kui, siis auto pagaasnikus. Seekord oli see käepärast.
Nii jäi silma see vaatepilt. Mitte tituleerides pingil istujat üksildaseks või kurvameelseks. Absoluutselt mitte - ei mingit hinnangut. Kes teab - võib olla oli see tema jaoks lõõgastav puhkepaus ja kvaliteetaeg iseendaga. Ma ei tea, milline on see päris lugu ja see polegi oluline.
Mind kõnetas selle vaatepildi üldine narratiiv. Lugu mis tekkis minu peas. Niivõrd vaikselt kuid häälekalt kõnetav poos. Inimtühi kesklinn, raagus puud, see tühi pink, ainsaks kaaslaseks tuviparv. Tundsin füüsiliselt, kuidas see vaatepilt (lugu minu peas) ängi tekitas. Peab paika, et fotograaf paneb igasse pilti ka killukese iseennast. See äng selles vaatepildis tuli minu enda seest. See oli minu sisemine üksildus ja kurbus, mida sel perioodil eriliselt ehedalt tundsin. Kui sellest nauditavast üksindusest sai kohustuslik isoleeritus.
See oli ka algus, mil üksilduse kohta rohkem uudistama hakkasin. Ahmides infot nii eesti kui ka inglise keeles. Tõsi küll eesti keeles annab jätkuvalt parimat infot Peaasi.ee.
Kas tegi olemise paremaks? Tegi küll. Kasvõi juba seepärast, et kui sellest vaimse tervise spetsialistid nii asjalikult ja avatult räägivad, siis ei saa see olla mingi üksikisiku "kiiks" või enesehaletsus. See pakkus lohutust, teadlikkust ja lõi minu jaoks nö. korra majja:).
Sellest edasi saigi alguse minu "loov eneseabi" kaameraga, et see isoleeritusest tulenev üksildus välja juurida. Eesmärgiks - leida väljund, kuidas pildistada emotsiooni nagu üksildus ning seejuures inimeseta pildil. Pähkel omaette, aga niivõrd hasarti tekitav väljakutse, et minu üksildased õhtud ja nädalavahetused kodus võtsid uue vaatenurga. Aastake kodust isolatsiooni täis fotoeksperimente viis lõpuks projekti kirjutamiseni. Mida rohkem ma mõtteid kirja panin seda selgemaks need said ja vähem masendavaks muutus mõiste üksildusest.
Ja siin me nüüd oleme! Ühest juhuslikust "klõpsust" sai omaette hindamatu teekond.
Ka millestki negatiivsest võib sündida midagi positiivset. Olgu selleks kasvõi tänutunne, et saame vabalt kultuurisündmustel käia või siis pargipingil kõrvuti koos istudes kvaliteetaega nautida.