ÜKSILDUSEGA NUUSTAKULE

Tekst: Erika Tuulik

Eelmisest aastast on jäänud rääkimata üks oluline lugu. Lugu sellest kuidas fotoprojekt "ÜKSILDUS ei küsi vanust" Nuustakule jõudis.

Kui sõna "NUUSTAKU" on kellelegi võõras, siis ehk on tuttav tuntud rahvalik ütlust - "Sa pole maailma näinud, kui pole Nuustakul käinud". Kas tuleb tuttav ette?!?

Nuumame uudishimu mõningase infoga, seest Nuustaku puhul pole tegu ei millegi muuga kui meie armsa talvepealinnaga - Otepää. 

Nuustaku nime päritolu ulatub 19. sajandisse, mil Otepää ümbrus kandis nime Nuustaku. Seal asus Nuustaku kõrts, mis oli oluline peatuspaik Tartu–Võru maanteel. Kõrtsi nimi kandus üle kogu asulale ning rahvas hakkas paika kutsuma Nuustakuks. Arvatakse, et nimi võib tulla sõnast "nuust" (vana murdesõna, mis tähendas väikest künkanukki või kõrgemat kohta). Arvestades Otepää kuppelmaastikku, sobis see nimetus hästi.

Ametlik nimi Otepää tuli taas kasutusele 20. sajandi alguses. Nimi Otepää pärineb palju varasemast ajast ja tähendab "karupead" (sõnadest ott = karu ja pea = pea), mis viitab lähedal asunud linnamäele, mille kuju meenutas karupead.

Imearmas väike linn, kelle poolt kutse näitusega külla tulla oli soojalt teretulnud. 

Millest või kellest teekond alguse sai?

Kes sotsiaalmeedias aktiivsemalt jälgimas, see ilmselt on ka märganud üleskutset, milles  julgustame kogukondi märku andma, kui üksildusest kõnelev fotonäitus võiks ka nende piirkonnas nähtav olla. Nii saimegi esimese märguande (mis saabus vähem kui ööpäeva jooksul pärast üleskutse avaldamist) Otepää Kultuurikeskusest. Kultuurikorraldaja Marit pani reipalt rattad käima ja korraldas sujuvalt nii ettevalmistuse kui ka näituse avamise.

Eriline rõõm oli kulgeda Lõuna-Eestisse ning seda keset kuldset sügist. Tundes kuidas pulss iseenesest aeglustub ja väikelinna mõnusalt rahulik tempo põue poeb.  

Külastades esimest korda elus Otepää Kultuurikeskust, siis olin vaimustuses nendest kaunitest ruumidest ja vilkast kultuurielust. Koht mis võimaldab niivõrd palju erinevaid sündmuseid ja toredaid koosviibimisi. On selleks siis kas lustakas bingo-õhtu, teatrielamus või põnev vestlusõhtu. Valikut igale maitsele. Väga nauditav keskkond. Hakka või Tallinnast Nuustakule sõitma, et neist osa saada:).

Näituse installerimise päeval olin põnevil, sest kõrgete lagede all ronimise ja kõrgustega on mul oma lugu. Kui hilistes 30-ndates ronisin küll pilvepiirile (4 kilomeetrit maapinnast) langevarjuga hüppama, siis nüüdseks on juba üle 1 meetrise redeli otsa ronimiseks vaja nö. turvameeskkonda ja pehmet maandumist.

Õnneks tuli taas appi fotograafist sõber Kalle, kelle fotolugu on ka näitusel esindatud ning seda kohale sõites lausa Räpinast. Lisaks abiväed Otepää Kultuurikeskusest ja nii saigi näitus kenasti paari tunniga üles. Kuna valguse ja varjude mäng seintel oli niivõrd vapustav, siis sai intstallatsiooni ajaks üles pandud ka statiiv kaameraga, et kogu see valguse tants jäädvustada ka hilisemaks rõõmustamiseks.

Näituse avamine kujunes hubaseks koosviibimiseks. Kohvi-tee kõrvale jutud nagu ikka - projektist, üksildusest, peegeldustest. Lisaks dialoog ja mõtetevahetus, millel on hindamatu väärtus.

Oktoobrikuu vältel said näitusest osa kõik, kes sattusid Kultuurikeskusesse, kas teadlikult näitust uudistama või siis mõne kultuurisündmuse jooksul. 

Südamlik tänu kõigile, kes näituse võimalikkusele Otepääl kaasa aitasid ning kes aja maha võtsid ja lugudega tutvusid. Eriline tänu armsale Maritile, kes märkas, märku andis ja eriliselt sooja külalislahkusega toimetas!

Oli üks äraütlemata vahva kulgemine, täis helgeid emotsioone ja toredaid kohtumisi.

AITÄH NUUSTAKU!