VIIBINUD VASTUS

Tekst: Erika Tuulik

Rohkem kui aasta tagasi oli rõõm külastada Avinurme ja seda virtuaalse näitusega. Loomulikult ei jäänud lisaks pildilugudele ka muud jutud rääkimata ja küsimused esitamata.

Nii küsitigi minult lihtne, inimlik küsimus: "Kas sellise projekti eestvedamine tekitab üksildust?"

Laveerisin tol korral diplomaatiliselt vastusest kõrvale, kuid lubasin selle teema juurde tagasi tulla. Nüüd siis aasta hiljem valmis lõpuks vastama. Mitte et tookord vastus käepärast poleks olnud, aga lihtsalt tundus, et see teema vajaks pisut laiemat vastust kui "JAH/EI" variant.

Kui eelnevalt (Avinurmes) oleks vastanud ebamääraselt "nii ja naa", siis tänasel päeval võin julgelt öelda – EI. Selle projektiga tegelemine ei tekita minus isiklikult üksildust, kuigi olen oma loomult üksildane olnud nii kaua, kui ennast mäletan. See pisike kurbus, igatsus… kuidas iganes seda nimetada, see on alati olnud minuga. Oli–on-jääb. See on osa minu isiksusest, minu identiteedist. Küll aga olen selle tundega päris korralikult "võimelnud", sest mitte alati pole olnud rõõmu seda õigeaegselt taltsutada.

Eks see mõnes mõttes loovinimeste "õnn ja õnnetus" on - mängida oma emotsioonide piirimail, mis teatavas annuses tiivustab ja inspireerib. Teisalt võib sellise manipulatsiooniga ületada hoomamatult piiri, kus tagasitee võib osutuda oodatust keerulisemaks. Jõuda punkti, kus hommikul tõusta ei taha ja veel vähem argipäevaga tegeleda. Korralik labürint, millest väljapääsemiseks sobib ergutus - "üks päev korraga".

Minu jaoks on see rada käidud. Sõge teekond, mis jõudis ühel päeval tasasele pinnale ja edasine on juba ajalugu. Aeg, mida mäletada, seejuures soovimata uuesti kogeda ning tehes jätkusuutlikult "tehnilist järelvalvet" oma vaimsele tervisele. Huumoriga väljendades – elukestevõpe, tänuväärne kogemus.

Selle harmoonilise pinnase leidsin eelkõige tänu fotograafiale, mis võimaldas panna tunded visuaali. Elada välja, fokusseerida, anda tegevusele suund - eesmärk.

Ehk siis selle projektiga alustamine, 2 aastat eeltööd… ongi olnud mõneti taastusravi. Mõtted ja emotsioonid loksusid paika ja negatiivist sai positiiv. 

Üksildusest sai fotoprojekti idee. Ideest sai plaan, plaanist teostus, teostusest jätkusuutlikkus.

***

Nagu ikka sai sissejuhatus pikem kui sooviks. Loodan, et väsimatud kaasaelajad on jätkuvalt ekraani ees, oodates järgnevat:).

Vaadates seda üksildust lineaarselt projekti teekonnal, siis hetkel mil protsess füüsiliselt käima läks, selleks ajaks oli üksildus minu jaoks omandanud juba teise formaadi. Minust oli saanud selle tunde kõrvaltvaatleja, märkaja. Tegemisi oli nii palju, et üksilduse jaoks väga aega ei jäänud. Lisaks muidugi need uued huvitavad inimesed, kes kohe algusest peale teekonnaga liitusid. Kes pikemalt, kes vupsasid korraks läbi – kindlal eesmärgil. Kõigiga kaasnemas positiivne emotsioon, mis omakorda tekitas (tekitab siiani) tänutunde, pakkudes ka omajagu kuuluvustunnet. Meid on sidunud ühine nimetaja - soov koos märgata, luua muutusi.

Tihti ongi inimesed ja kuuluvustunde puudumine see, mis meis seda igatsevat üksildust tekitab. Nagu ka psühholoogid räägivad, et üksildus ja inimsuhted käivad käsikäes. Need suhted kas siis puuduvad või võib küsimärgi alla panna suhete kvaliteedi. 

Siinjuures ei saa märkimata jätta ka seda varjatud silda, mis tekib blogi lugejatega. Mina ei näe teid ja teie mind, aga oleme siiski üksteise jaoks olemas. Teid toob eluterve uudishimu taas lugema ja minu jaoks on iga lugeja mitte ühik kodulehe statistikas, aga eelkõige inimene – oma mõtete, tunnete ja igatsustega.

Ka selles on kuuluvustunnet? Või kuidas sulle tundub? Minu jaoks on.

***

Kui nüüd mõnele tundub, et jutt läks kuidagi kahtlaselt imalaks või võltspositiivseks, siis olge mureta – kohe lisame pisut mõrudamat essentsi, et lugu ikka reaalsust kajastaks:).

Et siis, kui suures plaanis on see projekt minu jaoks üksildust mitte tekitav, siis on ka minu jaoks see inimlik puudutus olemas, mis aeg-ajalt ampsab.

Mu väga lähedased juba teavad, et kui kipun tiba tigedamaks minema, siis olen kas väga väsinud või on kõht väga tühi. Mõni neist on nii nutikas, et ei lähe minu emotsiooniga kaasa ja pakub lihtsalt võileiba. Hea sõber, kas pole!

Nii on ka üksildusega viimased 3 aastat.

Suures plaanis on kõik korras, sest vaimsed alustalad lihtsalt peavad olema tugevalt paigas – vastasel korral oleks ise emotsionaalselt katki ja selle projekti eestvedamine peaaegu 3 aastat vägagi keeruline.

Küll aga on ette tulnud hetki, kus lühikese perioodi jooksul tundub, et mast hakkab vajuma. Üldjuhul kipuvad sellised hetked tulema, kui tegemised hakkavad võtma valdava osa nö. vabast ajast ja seejuures ka ööst. Ja nagu me kõik teame – öös on asju. Kuhjuvad väsimus ja ka emotsioonid.

Nii tulebki ette momente, kus tekib üksik-hundi ja rööp-rähkleja tunne ning rääkida pole justkui kellegagi. Ilmselt on see tunne ka mõnelegi teist tuttav. Et tahaks lihtsalt joriseda, aga ei tahaks ka teistele koormavaks elemendiks olla. Nii see üksilduse noot aeg-ajalt hinge poebki. Tuleb ja läheb. Piisab sellest, et keegi märkab ning hea sõna poetab või siis teed ühe keskmisest korralikuma unefaasi, tõmbad momendiks juhtme seinast välja ja teed midagi toredat iseenda jaoks. Ja kõik on taas helge, üksilduse noot asendub Vivaldi Kevadega.

Kuhu ma selle jutuga nüüd tüürin?

Ikka selleni, et isegi kui üksildus pole sinu põhimenüüs, siis võib argipäevas tekkida neid väikseid vaikseid hetki, mil üksildus endast märku annab. See on igati inimlik. Selles pole mitte nõrkust, aga ehedat emotsiooni ja inimeseks olemist. See läheb üle, kuni järgmise korrani ja siis piilub taas pilve tagant päike.

***

Hea lugeja!

Tänud, et oled ja tuled ikka ja jälle piiluma neid lugusid. 

Oled nagu väike päike, mis paistab ka siis kui taevas on täiskuu!

Illustreeriva pildi koostas kirjelduste järgi AI