Tekst: Erika Tuulik

Me pole ammu koos kulgenud! Seda tuleb kindlasti parandada. 

Tervitan siinjuures kohe ka unetuid ehk "öö-inimesi", kes neid pajatusi peale südaööd sirvivad, teid on üsna palju:).

Hakkame siis liikuma ja uudistama seda armast Eestimaad. Seekord sihtkohaks Jõgeva ja imearmas Betti Alveri muuseum. Linn, millest olen korduvalt möödunud, aga mis on jäänud siiani suurema tähelepanuta. Seda enam ootasin seda külaskäiku, sest Betti Alveri maja ise on arhitektuuriliselt väga nauditav ning ei jäta ka luulemaailm ükskõikseks, aga sellest veel jõuab - ei söösta sündmustest ette.

Alustades algusest ehk ilmateatest, mis lubas seiklemise päevaks vihma. Aga võta näpust - aegajalt võib ka rõõmustada ebatäpse ilmateate üle. Varahommikul Harku metsade vahel tervitas päikseline hommik ning entusiastlikult sai suund võetud esmalt Pääskülla (Tallinnas), sest seekord oli mul ka kaasreisija - Liis Pärnust (üks fotolugude autoritest), kes ekstra suvepealinnast end pealinna veeretas, et koos Jõgevat külastada. Teekond võis alata. Kui üksi sõites on see paar tundi kvaliteetaeg, et mõtteid korrastada ja ideid genereerida, siis seekord mõtlesin kõva häälega ja kaasreisija kuulas rahulikult (seejuures täitsa nihelemata) peaaegu 2 tundi minu lakkamatut "tasku-filosoofiat". 

Päike muudkui säras ja Tartu maantee lausa voolas rehvide all. Põltsamaal tegime vasakpöörde, mis tõi pöörde ka ilmastikus. Päike hakkas kaduma ja taevas tundus järjest "kahtlasem". Kokkuvõttes ilmaolusid sel päeval, siis saime osa 3-st aastaajast pakkudes kuldset triot: päike-rahe-vihm. 

Jättes ilma kõrvale, siis Google maps juhatas seekord nii huvitavalt, et Jõgevale sai sisenetud lausa 3 korda. Välja saime õnneks lihtsamalt ja suurem orienteerumine jäi ära. 

Lõpuks leidsime ka selle kauni helesinise maja, kus ees ootas muuseumi hing ja süda - Lagle, kes soojalt tervitas läbi kohviaroomide. Uhke laud oli kaetud, ruum sätitud - suured tänud Laglele! Saabumine oli teadlikult planeeritud varasemaks, et osa saada ka olemasolevast fotonäitusest (Rain Avarmaa - "Fragmendid"), mis piilus hingemaailma ning kõnetas, pakkudes teatavat äratundmist/samastumist. 

***

Nagu ikka tahaks rohkem teada ka maja enda kohta, mis on tõeliselt silmatorkav ümbruskonnas. Nii saimegi teada, et tõepoolest on see Betti Alveri (isa)kodu ning esialgselt oli selles majas lausa 6 korterit, kus elasid raudteetöölised. Nõukogude ajal olevat maja näinud suhteliselt armetu välja, kus pesitses üks elanik, kes kuidagi kolimisele mõelda ei tahtnud. Samuti oli huvitav kuulda, et seda vanemat arhitektuuri Jõgeval väga polegi ja Betti Alveri muuseum üks väheseid nende hulgas. Ülejäänud ehitised viis endaga kaasa sõda. 

Muuseumis endas oli tunda mõnusat hubasust, vaikust ja rahu. Tabasin end mõttelt, et küllap oli Bettil siin mõnus oma teoseid luua, endalgi tuleks siin inspireerivad mõtted. Istuks oma teetassiga akna all ja mõlgutaks mõtteid.

FOTOD: Erika Tuulik

AGA! Jõudes nüüd sündmuse põhjuseni, sest vaatamata kahtlustele-kõhklustele, et rahvas on aias "näpud mullas" või maamessil, siis oli siiski ka tulijad. Massid nö. ei rünnanud, aga õnneks ei aja me ka taga viisaastakuplaani - oodatud on ikka need, keda teema huvitab ning kõnetab. 

Paar tundi fotode ja lugude keskel lendasid nobedalt. Teemad suhteliselt samad, mis ka eelnevatel kordadel. Kaasaarvatud see sotsiaalmeediaga seonduv üksildus. Taas tekkis küsimus teismeliste osas, milles ma väga kaasa ei oska rääkida, sest antud temaatika puudutas sotsiaalmeedia postitusi ja loomakostüümide kandmist nendes postitustes?!? Kui keegi teab millest juttu, siis palun valgustage ka mind. Hetkel kehitan õlgu ja küsin esimesel võimalusel mõnelt targemalt eriala spetsialistilt. 

Pildid said vaadatud. Lood räägitud. Ajakirjanikul jutud lindistatud - tänud Vooremaa!

Kuna kohvi ja head-paremat oli kuhjaga, siis jutud jätkusid. Seda täiesti tavalistel argipäevastel teemadel, märksõnadeks: uudised, päevapraad, poliitika, petukõned, telefonimüüjad, jne. 

Tore on nende rännakute puhul tõdeda, et vahet pole kust sa tuled - argipäeva mured-hirmud on meil suhteliselt sarnased. Vaimne tervis ja hingeelu on kõigil ja see vajab poputamist.

***

Teen siinjuures kõrvalpõike - väike vahepala eilsest eksperimendist. 

Otsustasin alates hommikust järgi uurida, kas on ikka nii et "naerata ja maailm naeratab sulle vastu"?!?

Terve maailmaga tegeleda 12 h jooksul ilmselt ei suuda, aga kitsendades sihtgruppi, naeratasin kõigile neile, kellega rohkem-vähem kokku puutusin. Coop müüjad, naaber, ülekäigu rajal koolilaps, sõbranna (kes oli eelnevalt turris), väsinud sõber, vanaproua kel kogu maailm oli tumedates toonides, jne. Päeva lõpuks võis järeldada, et tasub naeratada küll:). Osad ilmselt vaatavad seda, kui veidrust... aga mine tea, äkki sihikindlusest on siiski kasu:). Igaljuhul toimis see eriti hästi koolilapsega. Mina märkasin teda, naeratasin ja tema märkas-naeratas mulle vastu. Tekkis pikk ja soe silmside, milles oli midagi lihtsalt toredalt rõõmustavat. 

Harjutame rohkem naeratamist - sellest võib saada täitsa tore harjumus:)!

Tänud Jõgeva! 

Tänud Betti Alveri muuseum ja Lagle!